Kiriklik matusetalitus võib eri piirkondades toimuda erineval viisil. Linnas algab lahkunuga hüvastijätmine tavaliselt kirikust või kabelist, mille järel siis liigutakse surnuaiale hauale. Maal, kus vanad kombed on veel oma eheduses säilinud, võib matusetalitus alata lahkunu kodust, kust siis liigutakse edasi kirikusse, kus toimub matusejumalateenistus, mille järel minnakse kalmistule.

Matus on pikk tegevusahel, mis algab juba inimese surivoodil tema ettevalmistamisega surmaks. Me kõik sureme kord ja surm on sama loomulik elu osa, kui seda on sündimine. Piibel õpetab olema igal ajal valmis surema ja väärtustama iga elatud hetke kui silmapilku, mis võib jääda viimaseks.

Kristlane ei ela alalises surmahirmus. Vastupidi, Jeesuse surm ja ülestõusmine on andnud elule uue perspektiivi. Apostel Paulus ütleb: Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme—me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand. (Rm 14:7-9)

Kõiki matusega seotud tegevusi, tavasid ja vaimulikke talitusi ühendavad järgnevad märksõnad: armastus, austus, tänulikkus. Matus on armastustegu: iga inimelu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et teda asetataks austusega maamulda. Matusetalitus on armastustegu ka lahkunu omastele ja kõigile matuselistele, kes vajavad lohutust ja tuge surma tõsiasja tunnistamiseks, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamiseks.

Matusetalituse põhielemendid on palve, piiblilugemised ja laul. Matusetalituse haripunktis on mulla puusärgile heitmine koos saatesõnadega: “Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.” Selle toiminguga tuletatakse inimesele meelde kaduvust, seda et ta on põrm. Kolmekordne mulla heitmine ja puusärgi üle tehtav ristimärk tunnistab Jumalast, kes on surma ära võitnud ning andnud ülestõusmise lootuse.

Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi
Ometi jään ma ikka Sinu juurde;
Sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
Oma nõuga juhatad Sa mind
ja võtad mind viimaks vastu ausse.
Kes on mul muu taevas kui Sina?
Sest Sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka,
siiski oled Sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.

Psalm 73:23-26