Leer

Leeris käimine on oluline samm noore inimese täisikka jõudmisel. Tänasel päeval tulevad noored inimesed leeri juba 15-aastastena või vanematena, ülemist vanusepiiri ei ole. Leerikoolis käimine on loogiline samm otsides oma teed ja ühineda kogudusega iseseisva liikmena. Leer on koguduseliikme ettevalmistus.

Sõna “leer” on tulnud saksa keelest – Lehre – see on “õpetus”, “õpetamine”. Tegemist on õpetusega, mis puudutab kirikuelu, ristiusku, selle kombeid ja tavasid. Juba reformatsioonist peale õpetati leerikoolis nii Piiblit ja katekismust kui ka lugemist ja kirjutamist. Noored said abielluda, kui nad oskasid lugeda-kirjutada ja olid leeris käinud. Tänapäeval kestab leer mõnest kuust kuni aastani. Leeris õpitakse Piiblit, katekismust, tutvutakse jumalateenistuse, kiriklike talituste ja kiriku eluga.

Leeripühal toimuv leerilastele käte pealepanemine ja õnnistamine on märgiks, et inimene antakse Jumala kätte. Nõnda talitades andsid apostlid edasi Jumala Vaimu. Tänapäevalgi toimub see nii – ristitud ja leeriõpetust saanud inimesed tulevad konfirmatsioonile (ladina keeles kinnitamisele) ehk leeriõnnistamisele.

Leeripüha jumalateenistuse kesksed elemendid on usutunnistus, käte pealepanemine, palve ja leerilaste lähetamine. Lapsena ristitu ütleb konfirmatsioonil oma jah-sõna, et ta tahab elada kristlasena, kelleks vanemad teda kord ristisid. Palvetatakse Püha Vaimu läkitamise ja Vaimu andide kinnitamise pärast ning pühitsetakse inimene kristlase ülesande jaoks.

Konfirmatsioon annab ülesande ning jõu elada kristlikult sõnas ja tegudes. Leeripüha ei peaks olema viimane kord, kui inimene pärast õppimist kirikusse tuleb ja armulauast osa võtab, vaid see peaks pigem olema jumalateenistus, millega ta alustab ristiinimese iseseisvat elu.