Jeesus jättis oma jüngritele ülesande: Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud (Mt 28:19)

Kristlased on algkogudusepäevist alates ristinud nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Kuid miks me ristime? Ristimine tähendab tagasipöördumist kaotatud paradiisi. Esimesed inimesed Aadam ja Eeva Vanast Testamendist tuletavad meile meelde, et inimene on võimu- ja vabadusihas kaotanud loomisel antud jumalanäosuse ja on seega oma loomult rikutud inimesed. Ristimine on tagasipöördumine kaotatud paradiisi. Paradiis ei ole idüll kusagilt kaugest minevikust, ajast, mil elati muretut elu ning tööd ei pidanud tegema. Pigem tähendab paradiis olukorda, kus patu barjäärid ei lahuta inimest Jumalast ja suhe Jumalaga jätkub.

Ristimisega liidetakse meid osadusse Jumala rahvaga – Kirikusse, mille järel kuuluvad kõik ristitud Jeesuse Kristuse ihusse. Ristitav saab osa armust, mida Jeesuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale.

Laps ristitakse siis, kui vähemalt üks vanematest seda soovib ja on ka ise koguduse liige. Lapse ristimisel valitakse ristivanemad: tavaks on võtta poisslapsele 2 ristiisa ja 1 ristiema, tüdrukule 2 ristiema ja 1 ristiisa. Ristivanemaid võib olla aga ka rohkem või vähem. Nii nagu lapse üks vanematest, peavad ka ristivanemad olema koguduseliikmed. Ristivanemad võtavad endale kohustuse ja kaasvastutuse lapse kristliku kasvatamise ja hea käekäigu eest.

Täiskasvanutele antakse enne ristimist õpetust ristiusu põhitõdedest, ehk nemad läbivad leerikooli.

Ristimine on inimesele pidupäev. Tavaliselt kutsutakse ristimise juurde lisaks ristivanematele ka lähemad sugulased ja sõbrad. Nemad moodustavad ristimistalituse juures väikese koguduse. Ristimine jumalateenistuse ajal rõhutab aga seda, et ristimine ei ole pelgalt kellegi eraasi, vaid see on ristitava üleilmse Kiriku osadusse liitmine ja koguduse keskele vastu võtmine.

Ristida ei ole kunagi hilja. Mõnikord tulevad vanemad kirikuõpetaja juurde sooviga lasta oma lapsed ristida, kuid enda ristimisele ei ole nad veel mõelnud. Jeesus aga ütleb:

Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda. Jh 3:5

Inimese usk või uskmatus, tema eelarvamused või teadmatus ei vähenda ristimise tähtsust. Meid ristitakse vaid üks kord elus. Ka siis, kui inimene pärast ristimist ei taha kristlasena elada, ei saa ristimistalitust tühistada. Ristimissakrament on Kristuse enda tegu.

Ristimisega algab uus elu, mis annab võimaluse usus pidevalt edasi kasvada: päev-päevalt otsida Jumalat Tema Sõnas, armulaua sakramendis ja palves; otsida osadust Jeesuse Kristusega ning elada armastuses teenides Jumalat ning oma ligimest.